Julgus
Kunstnik taiesega. Ehk lugu sellest, kuidas meist igas ühes on peidus kunstnik.
Olles kantud veel eilsest Mindfulness kursusest ja mõttest, et inimeste suureks kannatuste allikaks on eeldused. Eeldused sellest, kuidas miski või keski olema peaks. Eeldamine ja orienteeritus tulemusele, mitte teekonnale. Lahterdamine heaks ja halvaks. Ilusaks ja koledaks. Ning siis nende eelduste ja ootuste purunemisest tekkinud pettumus.
Eks ma isegi käin seal eelduste-mudas aeg ajalt istumas. Ootamas, et keegi käituks täpselt nii nagu mina tahan või asjad kukuksid välja just nii nagu ma olen oma vaimusilmas ette kujutanud. Ma olen valmis ka palju jõudu rakendama ning isegi vastuvool ujuma selleks, et oma eeldustekohast tulemust saada ja siis lõpuks täiesti jõuetult kaldal lamades mõelda, et mis valesti läks.
Valesti läks see, et läbi oma usaldamatuse ning tulemusele orienteeritud silmaklappidega ei näinud ma kogu seda ilu ja võimalusi, mis juba olemas olid ning mida mu piiratud meel ei oleks suutnud isegi välja mõelda.
Ehk igas ühes meist on olemas looja ja kunstik, kui me usaldame, et see looming võib olla teistsugune. Ja luua võib iseendale. Kõike ei pea tegema selleks, et müüa. Joogat ei pea tegema selleks, et õpetajaks hakata. Laulma ei pea selleks, et plaati salvestada. Väga palju asju elus võib teha iseendale ja ennast üllatada.