Minust

Tänaseks saan öelda, et olen kolmandiku oma elust tegelenud joogaga. Mul on olnud õnne ja kindlasti ka kübeke julgust, et olen jõudnud selleni, mis paneb silma särama ja südame põksuma, võrdlemisi varakult.

Oma kõige esimesse joogatundi sattusin seetõttu, et hakkasin endale tihtipeale esitama küsimust, kas elu ongi selline? Olin just emaks saanud ning aeg, mis peaks olema inimese elus kõige õnnelikum, tundus justkui halli pilve sees elamisena. Aga nagu elus ikka, siis nii kaua kui on küsimusi, leiduvad ka vastused. Õige pea ja täiesti “juhuslikult” kutsus sõbranna sõbranna mind kaasa Krija Hatha joogatundi.

Võin öelda, et see oli minu elu esimene valgustav kogemus – mäletan, kuidas õpetaja lausutud sõnad ja mõtted tundusid kui read juba loetud raamatust, mis olid tuttavad, aga unustatud.

Sealt jätkasin jooga praktiseerimist, kuid liikusin edasi (või siis tagasi) Vinyasa ja Ashtanga joogastiilide juurde, tänu millele hakkasin mõistma ning kogema, kuidas kõik meie elus on peegeldus. Kui mul on jõudu ja tasakaalu joogamatil, siis on seda ka “päris elus”, kui olen paindlik, olen seda ka igapäevaseid otsuseid tehes.